Riigi ja rahva eest.


Toa keskel oli laud. Laua keskel omakorda asetses roosa ese. See oli hoiupõrsas, mille mõlemal küljel ilutsesid dollarimärgid. Laua ümber istus trobikond mehi, pilgud ainiti hoiupõrsal. Kõik näisid pinges ja närvilistena. Seljas olid meestel ülikonnad, välja arvatud üks mundris isik, kelle vööl ilutses kabuur. Iga paari sekundi tagant vaatas keegi käekella.
Ühes seinas paukus uks ja hingeldades sisenes mustas ülikonnas meessoost isik.
”Oeh, vabandage, tõesti, härrased, vabandage,” ütles ta lipitsevalt, justkui rakendades nelja viiendikku oma parimast, et teeselda siirust.
”Läks sul alles aega. Aga eks parem hilja kui mitte kunagi või mis,” nähvas teisest laua otsast mees, kes erines teistest olles ruumis ainus prillidega isik.
”Veel korra, vabandage, noh,” nähvas hilineja vastu, kahandades oma püüdlust siirusele ehk kahele ja poolele viiendikule parimast, ”niigi pidin autost väljudes paar korda õhku tulistama, et need värdjad eest läheks. Hehheheh... kohe kui hommikul kõne saabus, sain aru, et tasub turvalisuse huvides vana hea magnumike kaasa võtta.” Ta võttis istet.
”Need värdjad, nagu sina neid nimetad, on muide sinu valijad,” irvitas tema kõrval paksemapoolne mees.
”Minu valijatele makstakse selle eest, et nad mu teele ei koper...,” hakkas hilineja ülbelt ütlema.
”Härrased, palun,” katkestas seltskonnast vanima välimusega hallipäine meesisik, kes oli hetk tagasi püsti tõusnud. ”Te teate väga hästi, et me ei tulnud siia tülitsema, me tulime siia, sest meid on tabanud kriisiolukord, nagu te isegi olete juba uudistes ja tänavatel oma silmaga näinud. Katastroof! Kogu selle Soodoma ja Komorra keskel tuleb meil panna paika tulevikudirektiiv ja jagada ära see, millest te hetkel kõik samal kaugusel olete.”
Kõigi pilgud keskendusid laua keskel asuvale suurele roosale hoiupõrsale. Siis vaadati üksteisele otsa.
Hallipäine mees jätkas: ”Ma ei tea, kui palju võib sealsesse kriisifondi kogunenud olla, aga ma võin teile, mu kallid härrased, kinnitada, et sellest ei piisa ega jätku kõigile. Seega peame me langetama otsuse, mis kasulik kõigile, mis kasulik meie rahvale ja riigile. See viimane, nagu te juba väljas nägite, on hetkel kokku langemas. Eilsed katastroofilised tunnid Maailma Liidu nõukogus olid matusekellaks sellele, mida me oleme püüdnud ehitada ja hoida. Aga nagu keskajal oli igal tugeval kindlusel mitu kaitsesõõri, on ka meil kokku varisenud vaid esimene vall. Meie kätes on võimalus ja kohustus jätta seisma sisemine müür. Seega palun teil mõelda sellele, mis kasulik maksimaalselt paljudele.”
Hetkeks mattis ruumi vaikus.
Tõusis mundris mees.
”Lugupeetud härrased, meie ees ei ole hetkel tegelikult mingit valikut, nagu väitis härra president. Ma kinnitan teile, et see raha tuleb kohe ja viivitamatult anda kaitseministeeriumile ja rakendada armee tehastes. Peame tegutsema kiirelt ja otsustavalt, sest vaid sõjaliselt tugevana oleme me teovõimeline rusikas. Tuleb end välkkiirelt kaitsta välisohu eest!”
”Mu armas härrra, see välisoht on tähtsusetu, kui seeski pole enam midagi,” võttis sõna pruunis ülikonnas isik.
”No kuulge, kogu austuse juures, mu härra, teil, haridusministril, ei ole siin mingit sõnaõigust. Paradiis põleb. Ja kui te end harida tahate, minge lugege kodus raamatut. Praegu on lastel aeg liivakasti tagasi minna. Või pommivarjendisse ronida. Aeg on lasta suurtel onudel probleemid lahendada,” põrutas mundris mees nagu kuulipildujast.
”Jäägem nüüd viisakateks,” pomises kiilaka peaga mees tema kõrvalt.
”Ohoo, härra kultuur julges sõna poetada,” irvitas taas paksemapoolne mees.
Haridusminister köhatas. ”Vabandage, härrad, aga vaadates tõele näkku on fakt see, et kõige selleni viisid meid just nimelt vajakajäämised minu ministeeriumi rahastamises. Te ise nägite neid metslasi seal õues, haritud inimene nii ei tee! See on otsene tagajärg selle välisohu rõhutamisele ja mõttetule paanikale ja muretsemisele meie armee arendamise pärast!”
”Mu härra, proletariaat on loll nii või naa. Anna talle nuga ja ta lööb sellega kedagi. Anna talle raamat ja ta ikkagi lööb sellega kedagi,” võttis nüüd sõna punase lipsuga mees vasakul käel.
”Oot oot, mis proletariaat? Austatud härra, mina kui sotsiaalminister võin kinnitada, et meie rahva heaolu on kõrgel tasemel. See metsistumine on loomulik reaktsioon paanikas inimese poolt. Meid ähvardab ju, ma ei tahaks seda välja öelda, maailmasõda. Mida me muidugi koos võime ära hoida,” teatas prillidega mees ametlikul toonil.
”Väga hea. Kõik kuulsite! Rahva heaolu on kõrgel tasemel! Seega pole neile enam midagi vaja. Sinu missioon on täidetud, raha pole sinu ministeeriumil enam vaja, võid koju minna,” nähvas mundriga mees.
”Mu kallis okupandist minister,” teatas ennist hilinenud mees libedal ja mõnitaval toonil, ”munder ei kaunista ühtegi meest.”
”Sinu lõust ka mitte!” käratas solvatu vastu.
”Härrased, härrased, ärgem käitugem lapsikult. Selle seal sisu jagamine tuleb otsustada kiirelt, efektiivselt ja võimalikult üksmeelselt,” hüüdis president üle vaidlevate ministrite, ise hoiupõrsa poole osutades.
Sotsiaalminister alustas taas: ”Härrased, ma arvan, et te kõik nõustute, et kõigepealt tuleb mõelda rahvale!”
”Igaüks otsigu ise, küll see rahvas ka hakkama saab,” piiksatas vuntsidega mehike tema kõrval, ”meie peame hetkel minimaliseerima tekkinud tuumaohu ja kaitsma seda, mis peale meie töö, rahakoti, maja, suvila ja pangaarve kõige tähtsam - emakest loodust ja keskkonda.”
”Pole inimest, pole probleemi,” filosofeeris seni vaikinud ja koguaeg põrsakest vahtinud sinise lipsuga mees kindrali vasakul käel.
”Mu kallis justiitsminister, Reagani tsitaatide jaoks on teine aeg ja teine koht,” käratas sotsiaalminister.
”Hohoh, või et Reagani tsitaat, oma haridustasemelt võiksid sa ju vabalt minu töö üle võtta,” naeris haridusminister.
”Pole haridust, pole probleemi,” pomises sinilips nüüd.
”Debiilik,” teatas haridustegelane solvunult, surudes käed risti rinnale.
”Härrased, mulle tundub, et ei toimu progre...” üritas president vahele öelda.
”Praeguses situatsioonis ei ole midagi vaielda,” tõusis punase lipsuga mees, ”me peame kiiremas korras suunama oma rahalised ressursid teiste riikide aitamiseks, loomaks kiirelt lagunenute asemele uusi diplomaatilisi suhteid, et mitte üksi jääda, kui asjad tõeliselt, noh, sitasti lähevad. Ja muide, kui moment vale ei ole, tahaksin paluda ka palgakõrgendust... tahaks endale aasta lõpus kaatri soetada.”
”Või tema tahab kaatrit,” läks nüüd hilinenud mees näost punaseks, ”ma rääkisin juba eelmisel istungil, sellel kriisiennetusloengul, oma soovist lennuk osta!”
”Härrased, palun, aga prog..,” üritas öelda ahastusse sattunud president, keda aga keegi enam ei kuulanud.
”Tõepoolest! Siin ei ole enam midagi vaielda, praeguses seisundis on kõigile hea, kui mõistetakse, et kõik siit kasu ei saa. Seega igaüks enda eest!” põrutas äkitselt tõusnud paksupoolne mees ja sirutas käe hoiupõrsa poole.
”Riigireetur! Proovi ainult! Kuradi majandusmats!” röökis kaitseminister ja haaras kabuurist püstoli. Kõlas pauk ja paksuke langes laua kõrvale.
”Issand jumal,” jõudis keskkonnaminister kiljatada.
Hetkega olid kõik püsti.
Keskkonnaminister haaras sõimates kindrali käest, et püstol ära rebida. Oma relva oli haaranud ka hilinenud mees, kes nüüd kaitseministrit sihtis. Punase lipsuga välisminister hüppas tema juurde ja üritas relva alla suruda. Kõlas kärgatus ja külili lendas teisi rahustada püüdnud president. Samal hetkel oli kaitseminister end vabaks rabelenud ja tulistas vastu. Käis pauk paugu järel. Haridusminister märkas samal hetkel, et algusest peale põrsakest piielnud justiitsminister üritas seda laualt haarata. Hetkega krabas ta pastaka ja virutas selle tollele kaela. Hetk hiljem hoidis ta juba ise kinni kõhtu tekkinud kuulihaavast. Relva oli endaga kaasa otsustanud võtta ka keskkonnaminister, kes nüüd laua tagant silmad kinni valimatult kõmmutas. Kõlasid veel mõned paugud. Kaitseminister, ise kaelast voolavat vereoja peatada üritades, tuigerdas ümber laua ja tulistas veel paar korda tõmblevat hilinenud meest, siseministrit. Siis pöördus ta ja nad vajutasid keskkonnaministriga samaaegselt päästikule. Mõlemad vajusid põlvili. Sõrm vajutas reflekselt veel päästikule. Kostis klirin.
Toa keskel oli laud. Laua keskel omakorda asetsesid roosad killud. Laua ümber vedeles rida laipu, laud ise oli värvunud punaseks. Viimane kuul oli tabanud kõigi ihaldatud hoiupõrsast. See oli kildudeks lennanud. Nagu oli kildudeks lennanud kultuur, nagu haridus, nagu sõjandus, nagu keskkond, nagu kõik muu. Laskus täielik vaikus. Eristada võis ülikondades mehi maas ja roosasid kilde üle laua.
Hoiupõrsas, muide, oli olnud tühi. 

Like! 2